leioleeoriginaal "Kjarlighetsvisa"
m. Halvdan Silvertsen
t. G. Anmatino

1. Soe hellus ja rõõmurohke argipäev

neid meenutama igavesti jään

ka kooliteed ­ millel tõusud­käänud

mu unenägu üles on nad leind

Seal tuleb taas rõõm minu juurde

ja kuivavad ära pisarad

Sosinaid kui ilmsi kuulen

minejaid kui taas seal näen

­­­­­­­­­­­­­­­­­

2. Kui piiritu­ tähistaeva avarus

on lõputu me igaviku tee

nüüd selge mul ­ armastuse tähendus

ka ema lähedus ja meel

Suur mure mind­sind toona lähendas

kui võitjaks jäi eluring

kõik mis siis ­ mul nii kallis

lõpmatusse kaduski

­­­­­­­­­­­­­­­­­­

3. Päev loojub ja õhtu hiilib õuepeal

nüüd lapsepõlv mälestuste mäel

sealt proovin ma ­ leida sinu silmi

kas helkiv sädelus veel seal

Ei leia sind ma sealt ­ kuhu kadusid

miks varju vaid sinust näen

kallis kas mu häält sa kuuled

kallis kas mu silmi näed

­­­­­­­­­­­­­­­­­

4. Kõik see millel oli mingi tähendus

on lauluks nüüd saanud minu suul

ka silmapilgu värelusest muutuv

ja tundepurust prügine maailm

Ma hoian sinu käest ­ ise värisen

käib viimane torm ­ üle pea

// : ja siis muutub taas kõik luuleks

unustuste seina peal : //